Vabandus ja andestus¶
Huvitav, miks inimesed ei tee vahet vabanduse ja andestuse vahel. Kogu aeg aetakse neid kaht mõistet segamini.
Õpilane puudub koolis ja teda kahlustatakse poppi tegemisest, aga kui ta tõestab, et ta oli hoopis haige, siis öeldakse, et ta palub vabandust ja kui õpetaja usaldab teda, siis ta vabandab teda. Vabandus ütleb õpilasele: „sa tegid õigesti et sa koju jäid“. Vabandamine tähendab, et kahtlusealune saab süüdistusest vabaks.
Nooruk kiusab oma väikest venda ja jääb vahele, aga siis ta kahetseb oma tegusid ja lubab, et ta seda enam ei tee. Siiski me ei saa teda ju vabandada, me ei saa talle öelda „sa tegid õigesti“. Ta ju ise tunnistab oma süü ja kahetseb seda. Siin saab ainult andeks anda, mitte vabandada. Andestamine tähendab, et süüdlane on teada ja kannatanu loobub vimma pidamisest.
Sellest hoolimata eitab EKI igasugune erinevus. Keelenõustaja väidab sõna-sõnalt, et Tegusõna vabandama tähendab ’andeks andma, andestama’ <https://keeleabi.eki.ee/?leht=8/index.php?leht=8&id=202>`__ja õigekeelsussõnaraamat defineerib, et `vabandama tähendab esiteks andeks andma, teiseks andeks paluma (vigane kasutusvorm, mida keelenõustaja soovitab vältida…), ja alles kolmandal kohal õigustama (mis on minu meelest ainus õige tähendus).
EKI järgi oleks lause „Vabandage, et ma enne nii ägedaks läksin!“ sama kui „Andke andeks, et ma enne nii ägedaks läksin!“. Minu meelest on nende vahel suur erinevus. Esimesel korral kaitsed sa ennast võimaliku süüdistuse vastu, sa ütled „See polnud minu süü, et ma ägedaks läksin; see oli õigustatud reaktsioon, ma ei kahetse“, teisel korral ütled „Ma kahetsen, et ma ägedaks läksin ja loodan, et te mulle seda väga pahaks ei võta“.
Asi pole ainult eesti keeles nii. Igas keeles, mida ma igapäevaselt kasutan, on nendel kahel mõistel eraldi sõna ja siiski aetakse neid ka seal segamini:
fr |
de |
et |
en |
|---|---|---|---|
excuser |
entschuldigen |
vabandama |
apologize, excuse |
pardonner |
verzeihen, vergeben |
andeks andma |
forgive, pardon |
Kolmas vorm¶
On olemas kolmas vorm, mida keelenõustaja soovitab mitte kasutada. Vaatame seda kasutusvormi veidi lähemalt.
Näiteks oli minu sõber lubanud tulla minuga mõnele koosolekule, aga pool tundi enne alguse saadab ta SMSi „Ei jõua koosolekule. Vabandan.“ või Eesti Energia rikketelefonitädi ütleb „Oleme teadlikud katkestustest Raplamaal Vigalas. Vabandame.“
Keelenõustaja järgi oleks minu sõber pidanud kirjutama Vabanda ja telefonitädi oleks pidanud öelda Vabandage. Aga nad ei teinud seda. Miks.
Grammatilises mõttes vabandavad nad ennast ise. See on teoreetiliselt absurdne, aga tegelikuses mitte.
Ilmselt tahtsid nad selgeks teha, et olukord pole nende süü. Nad ei palugi minult vabandust vaid vabandavad ennast ise. Nad väidavad, et nad on süütud.
Kõik kolm vormid on õigustatud, aga väga erinevad:
(1) „Anna andeks!“ tähendab „Ma tunnistan oma süü üles, ma kahetsen ja püüan järgmisel korral paremini teha, sina palun ära pahanda, ära vea pika vimma minu vastu.“
(2) „Vabanda!“ tähendab „Mina olen süütu, ära mind süüdista, mul on korralik põhjendus miks ma nii tegin ja ma palun, et sa kinnitad seda.“
(3) Erivorm „Vabandan!“ väljendab, et rääkija ei palugi vabandust vaid on nii enesekindel, et vabandab ennast ise.
Kui ma kuulen (2) või isegi (3) siis kui inimene peaks tegelikult kasutama (1), siis tahan küll mõnikord vastata „Ei anna mina sulle andeks enne, kui sina oma süü üles tunnistad!“ Ja muidugi tuleb mul sel hetkel aru saada, et inimene lihtsalt ajas sõnad sassi. Mitte igaüks on selline tähenärija nagu mina.
